Nüüd on mul siis ka Sofi Oksase Finlandia preemia saanud teos ehk "Puhastus" loetud. Ühest intervjuust Sofiga jäi kõrva, et raamatut plaanitakse lähima paari aasta jooksul tõlkida 23 keelde. Huvitav oleks teada, kas selle vastuvõtt mujal kui Soomes ja Eestis on sama hea? Vaevalt et nende 23 keele kõnelejatele kõneleb Eesti ja Eesti 20. sajandi ajalugu, mida Oksanen on suurepäraselt kajastanud, sama valusalt ja nüansirikkalt kui meile, eestlastele, ja soomlastele. Ma ei tea, miks ma nii arvan. Aga "Puhastusel" on veel üks oluline eesmärk: raamat rõhutab tänapäevast rahvusvahelise kuritegevuse, inimkaubanduse probleemi. Ja ilmselt tingimustega üldse globaliseerumisega kaasnevaid probleeme.Läbiv sümbol on kärbes. Aliide ja kärbse "vägikaikaveoga" raamat algab ja lõpeb teadasaamisega, et kärbes oli ka Aliide agendinimi. Kärbes sümboliseerib igal võimalikul moel tüütut olendit, kellega tuleb võidelda, aga kes võib jälle kusagilt välja ilmuda.Võib-olla teistsugusena, aga alati vastiku, himura ja julmana. Kärbes muneb ainult liha peale. Ja nii edasi. Vastik. Vastik. Vastik.
Oksase stiili puhul on imepärane rääkida vastikusest, julmusest, koledusest justkui muu seas. Loen ja tunnen, kuidas lihtsate voolavate lausete taga on tegelikult midagi kirjeldamatult jõhkrat. Polnuks ju mingit põhjust Aliide tegevusele õigustust otsida, aga ometi avastasin end seda tegemas. Ja samas oli tema just see, kes Nõukogude aja alguses oma venna ja õe üles andis, Siberisse saatis.
Hirmu tunnevad kõik tegelased kogu aeg. Kusjuures hirmu oli palju vähem enne Teist maailmasõda. Hirm ei ole kuhugi kadunud praegugi, kuigi kommunismist on paarkümmend aastat möödas. Usaldust ja usaldusväärsust on teatavas mõttes isegi palju vähemaks jäänud. Üldiselt.
Sügavalt psühholoogiline romaan, mis alguses mu arvates venis ja mille lõpp oli liiga kiire. Romaani algus ja lõpp ongi tegelikult kaks ainukest asja, mille kallal viriseksin. Tervikut see siiski ei riku ja "Puhastus" on kindlasti üks viimase aja paremaid raamatuid, mida lugenud olen.
