teisipäev, 23. juuni 2009

Puhastus - hirmuraamat

Nüüd on mul siis ka Sofi Oksase Finlandia preemia saanud teos ehk "Puhastus" loetud. Ühest intervjuust Sofiga jäi kõrva, et raamatut plaanitakse lähima paari aasta jooksul tõlkida 23 keelde. Huvitav oleks teada, kas selle vastuvõtt mujal kui Soomes ja Eestis on sama hea? Vaevalt et nende 23 keele kõnelejatele kõneleb Eesti ja Eesti 20. sajandi ajalugu, mida Oksanen on suurepäraselt kajastanud, sama valusalt ja nüansirikkalt kui meile, eestlastele, ja soomlastele. Ma ei tea, miks ma nii arvan. Aga "Puhastusel" on veel üks oluline eesmärk: raamat rõhutab tänapäevast rahvusvahelise kuritegevuse, inimkaubanduse probleemi. Ja ilmselt tingimustega üldse globaliseerumisega kaasnevaid probleeme.

Läbiv sümbol on kärbes. Aliide ja kärbse "vägikaikaveoga" raamat algab ja lõpeb teadasaamisega, et kärbes oli ka Aliide agendinimi. Kärbes sümboliseerib igal võimalikul moel tüütut olendit, kellega tuleb võidelda, aga kes võib jälle kusagilt välja ilmuda.Võib-olla teistsugusena, aga alati vastiku, himura ja julmana. Kärbes muneb ainult liha peale. Ja nii edasi. Vastik. Vastik. Vastik.

Oksase stiili puhul on imepärane rääkida vastikusest, julmusest, koledusest justkui muu seas. Loen ja tunnen, kuidas lihtsate voolavate lausete taga on tegelikult midagi kirjeldamatult jõhkrat. Polnuks ju mingit põhjust Aliide tegevusele õigustust otsida, aga ometi avastasin end seda tegemas. Ja samas oli tema just see, kes Nõukogude aja alguses oma venna ja õe üles andis, Siberisse saatis.

Hirmu tunnevad kõik tegelased kogu aeg. Kusjuures hirmu oli palju vähem enne Teist maailmasõda. Hirm ei ole kuhugi kadunud praegugi, kuigi kommunismist on paarkümmend aastat möödas. Usaldust ja usaldusväärsust on teatavas mõttes isegi palju vähemaks jäänud. Üldiselt.

Sügavalt psühholoogiline romaan, mis alguses mu arvates venis ja mille lõpp oli liiga kiire. Romaani algus ja lõpp ongi tegelikult kaks ainukest asja, mille kallal viriseksin. Tervikut see siiski ei riku ja "Puhastus" on kindlasti üks viimase aja paremaid raamatuid, mida lugenud olen.

Rööpast väljas

Paar päeva tagasi näitas Kanal 2 filmi "Rööpast väljas" (Delaired). Osutus psühholoogiliseks põnevusfilmiks. Peaosades Clive Owen ja Jennifer Aniston. Huvitav veel sellepärast, et tegemist on rootsi lavastaja Mikael Håfströmi ingliskeelse debüütfilmiga.

Igatahes jäin vaatama. Oligi väga põnev! Taustaks oli reklaamijuhina töötava pereisa lugu. Nad olid naisega aastaid kõik säästud kõrvale pannud, et koguda raha lapse raske haiguse raviks. Kas elutempost, stressist või lihtsalt, aga nende abielu oli vaikselt muutunud rutiiniks. Meelde jäi tütre ühel hommikul öeldud lause: "Vanasti te suudlesite igal hommikul, kui tööle läksite." Seejärel tutvub mees hommikul rongis kena noore naisega, armuvad ... Kuni hotellitoas võtab lugu hirmsa pöörde ...

Nutma see film mind ei pannud, aga paras nädalavahetusevaatamine on küll, kui muud teha ei viitsi.

esmaspäev, 15. juuni 2009

"Kangelane" Tamperes ja "Mental Finland" Helsingis

3.-9. augustini 2009 toimub Soomes Tamperes järjekordne teatrifestival "Tampereen teatterikesä". Tänavuse festivali põhiprogrammi on valitud ka Endla teatri lavastus "Kangelane", mida mängitakse kahel õhtul Tampere Teatris.
"Kangelane" sai möödunud aastal Eesti Teatriliidu aastaauhinna parima kunstnikutöö eest.

Mänguajad:

04.08 kell 19.00
05.08 kell 15.45

16.-30. septembrini 2009 saab Helsingis Soome Rahvusteatris vaadata Kristian Smedsi lavastust "Mental Finland", kus teevad eestlastena kaasa Juhan Ulfsak ja Eva Klemets.

Mänguajad:

16.09 kell 19:00
18.09 kell 19:00
19.09 kell 20:00
21.09 kell 19:00
22.09 kell 19:00
24.09 kell 19:00
25.09 kell 19:00
28.09 kell 19:00
29.09 kell 19:00
30.09 kell 19:00

Oktoobris mängitakse seda lavastust veel Vilniuses, Strasbourgis ja Linzis.

laupäev, 13. juuni 2009

Stalini lehmad

Sofi Oksaneni "Stalini lehmad" on vabaduseta rahva lugu. Või vabaduseta inimese lugu. See on lausa imeliselt kirja pandud Eesti lähiajalugu ja kodumaata teismelise lugu.

Ma olen tegelikult päris palju mõelnud, mis saab rahvuse mõistest kümne või kahekümne aasta jooksul ... Kunagi oli nii arusaamatu, kuidas USAs ei ole inimestel riigi jaoks tähtsust rahvusel, kuidas seal saab olla ainult kodakondsus, aga mida rohkem on meie ümber inimesi, kelle vanemad on kahest erinevast rahvusest ja kelle kodumaaks on hoopis kolmas riik ja kolmas keel, seda vähem saab praegu juba ka Euroopas rahvusest rääkida. Pealegi võivad igaühe tõekspidamised selles kolmnurgas olla tohutult erinevad. Aga inimene talub palju: nõrgem allub tugevamale ja see, kellel on rohkem võimu, valitseb teiste üle.

Nõukogude ajast lugemine mõjub eestlasele praegu iseäranis nostalgiliselt. Ja vastavalt päris palju sellest siis ka kirjutatakse, lisaks tehakse filme. Raamatu algus meenutas kangesti hiljutist Kilmi ja Aarma filmi "Disko ja tuumasõda", omamoodi nihkenurgaga meenus ka "Kinnunen". Nõukogude aja alguskümnendite kirjeldused "Stalini lehmades" meenutasid isegi Eduard Vilde "Mahtra sõda". Nimelt loetleb Oksanen ühes kohas paari lehekülje vältel norme ja kohustusi, mida kolhoosnikud peavad täitma. Vilde raamatus räägiti prantslannale 20 lehekülje jooksul talupoegade koormistest, kohe nii, et vakuraamat ees ja näpuga järge pidades.

Moodsa ühiskonna häda on stress. Peategelase buliimia ja anoreksia on ühtäkki hädad, mis võivad vähemalt pealiskaudselt tunduda mõttetud iseendaga mittetoimetulemise ilmingud, mis aga rääkisid mulle selle raamatu valguses hoopis suuremast jamast. Nimelt sellest, et kui ka ise tunned, et vajad abi ja selle abi saamiseks on kõik (väga mitmesugused) võimalused olemas, ei jõua see abi ikka kuidagi hädaliseni.

Ükskõik kui heaoluline see heaoluühiskond ka ei oleks, ei ole ikka veel leitud vahendit (taga)kiusamise vastu, ja ükskõik kui ebaõiglaselt keegi süüdi on mõistetud, on ikka raske leida endale liitlasi, neid, kes julgevad öelda, et hakkame ebaõiglusele vastu.

Oksanen kirjeldab väga osavalt otsesõnu ja ridade vahel Eestit ja Soomet, kusjuures just ühte Eesti väikelinna ja nn Padu-Soome väikelinna. Neid tavalisi inimesi, keda mõni kõrgklassi kuuluv intelligent tunnistada ei taha, või vähemalt, kellest rääkida ei taheta. Aga nende inimeste kogemused ja kannatused on ju palju valusamad! Depressiivsed Eesti väikelinnad ...

Mitte et ma uuema soome kirjandusega väga kursis oleksin, aga kahtlemata on Sofi Oksanen noortest soome kirjanikest praegu üks paremaid. Ja kui keegi üldse praegu Eesti-Soome silla ehitamisega tegeleb, siis on see tema. Võrratu kirjutamisstiiliga kirjanik pealekauba.

pühapäev, 7. juuni 2009

Valgekrae septembris

Ei mäletagi, millal (viimati) lugesin raamatut, kus peategelane käib mulle algusest peale närvidele. Peeter Helme "September" oli nüüd üks niisugune. Vabandust, kui kellelegi liiga teen, aga selliseid tüüpe on päris kindlasti Eesti (riigi)asutused täis. Mitte et neid kusagil mujal ei oleks. Mulle lihtsalt käivad sellised mehed närvidele. Tal on korralik kõrgharidus, ei tundu tegelikult üldse rumal, aga igasugune ambitsioonikus puudub. Mehel peaksid olema ambitsioonid. Kuhu me jõuame, kui kõik päevi sama mõttetult mööda saadavad?

Kui õigesti mäletan, oli tüüp töötanud selles asutuses juba pool aastat, aga ta polnud suutnud, viitsinud, suvatsenud meelde jätta isegi lähemate kolleegide perekonnanimesid.

Valdav õhustik on sünge ja uimane, ängi täis. September on ikkagi sügiskuu.

Tegelikult oli see raamat igav. Lugesin ilmselt lõpuni ainult lihtsa keele ja keelekasutuse pärast. Ja tekkis vaibumatu huvi ühe teise raamatu vastu. Michel Houellebecqi "Elementaarosakesed". See raamat on peategelase A ja O. Ma tahaksin aru saada, kas Houellebecqi lugemist hakkaksin "Septembristki" kuidagi teistmoodi mõtlema? Liiatigi on nimetatud "Elementaarosakesi" üheks tähtsamaks ilukirjanduse tõlkeks möödunud aastal.

"Septembri" lõpp on väga hea. Esiteks on see ootamatu ja ettearvamatu (mis on ju hea raamatu tunnus), aga teisalt kirjeldab väga hästi seda, et ka kõige uimasem tüüp peab mõnikord jalad kõhu alt välja võtma ja pea tööle panema. Olgugi et kusagil (vähemalt Eestis küll) leidub ikka mõni vana tuttav, kes su kuivale tirib.

Draama 2009 - 7.-13. septembrini Tartus

Teatrifestival Draama 2009 toimub tänavu 7.-13. septembrini. Selle raames on ka üks teine teatrifestival - Balti Teatrisügis. Praeguseks on teada eesti võistlusprogramm ja et piletid tulevad müüki 1. juulil.

Eesti võistlusprogramm

• Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine”
• Tallinna Linnateater „Ohvrit mängides”
• Noorsooteater „Mängurid”
• Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
• Ugala „Börs ja börsitar”
• Võru linnateater „Võrumaa rituaalid 2”
• Kuressaare linnateater „Tapatöö jumal”
• Theatrum „Linn”
• Tartu Uus Teater „Elud”
• R.A.A.A.M „Vahepeatus”
• Endla „Janu”
• Vanemuine „Loss”
• VAT-teater „Nürnberg”
• Rakvere teater „Üks joodik sõitis rongiga”
• Vene Teater „Hullumeelse päevik”

Eraldi on 5. ja 6. septembril lasteteatrifestival "Draamakese päevad". Selle kavasse kuuluvad järgmised etendused:

• Kuressaare linnateater "Unenägu"
• Endla "Saja-aastane laps"
• Vanemuine "Detektiiv Lotte"
• Vanemuine "Bruno ja Lotte muusikatund" (esietendub)

Lasteetenduste piletid on juba Piletilevis müügil. Ja "Nürnbergi" mänguajad on VAT Teatri kodukal olemas.

kolmapäev, 3. juuni 2009

Pealtvaatajad tarduvad, kui rong mööda sõidab

Linnateatri Põrgulava taasavamine oli omaette teatrisündmus. Niisamuti nagu on omaette teatrisündmus taas üks Nüganeni suurlavastus.

Jean-Luc Lagarce'i "Meie, kangelased" on näidend teatrist ja teatritegemisest, aga ka perekonnast, traditsioonidest, usaldusest, lubadustest, unistustest. Sellega seoses räägitakse palju Kafkast ja äsja eesti keeles ilmunud Kafka päevikutest. Viimased on tegelikult ka näidendi aluseks või ajendiks. Teisalt ei ole see üldse nii kafkalik, nagu karta võib. Ühe lausega kokku võttes on tegemist hoopis lavastusega, mis ajapikku üha kasvab ja jääb kusagile mälusoppi pikaks ajaks alles.

Istusin mõneti halvas kohas, sest esimesed paarkümmend minutit toimus tegevus lava paremas servas asuvas kitsukeses garderoobi moodi puuris. Sinna vaatamisest jäi kael kangeks, aga tegelasi oli palju ja nende kõigi omavaheliste suhete lahkamiseks tuli ära kuulata erinevate tegelaste vahelised dialoogid. Ja nüüd, umbes nädal aega pärast etenduse vaatamist leian ma ikka veel sümboleid, mida Elmo Nüganen on oma lavastuse nendesse esimestesse minutitetesse põimida suutnud. Huvitav, kas ta on näinud ka ise mõnda Lagarce'i lavastust Prantsusmaal? Ja huvitav, millal tal tekkis mõte just see tükk lavastada? Võimalik, et sellest on ka kusagil kirjutatud. Ma lihtsalt ei mäleta või pole sattunud lugema.

Absoluutselt kohustuslik on osta kavaleht, selle lugemisest on väga-väga palju abi. Eriti, kui pärast etendust tekib tahtmine otsida mõnele arusaamatule kohale põhjendusi, seletusi. Näidendi tegevus toimub Euroopa südames, aga Eestis tundub see Euroopa süda ikka nii hirmus kaugel olevat. Ja ometigi kerkib etenduse ajal uuesti ja uuesti esile mõte, et see kõik toimub ju meiega siin ja praegu, ei ole lihtsalt võimalik ... Aga on! Ma otsisin teadlikult paralleele Linnateatriga hiljuti juhtunuga, sellega, et pidi ju ehitatama uus suur maja ja ühel hetkel ei lugenud miski enam. Aga ka see ei ole peamine.

Kogu etenduse vältel on peaaegu kogu trupp laval. Ja kui keegi ka lahkub, toimub see väga põhjendatud moel. Isegi külalisnäitlejad on valitud rollidesse põhjusega. Kogu ansamblist paistsid eriliselt silma Anu Lamp, Külli Teetamm, Andrus Vaarik, Andero Ermel. Aga näiteks Helene Vannari, Andres Raag ja Piret Kalda peegeldasid mingit sellist osa elust, kus ainult kahe jalaga maa peal olles saab midagi ära teha. Epp Eespäev - suur pruut, keda tema peigmees ilmselt ei armasta ... Kas Lagarce on oma näidendis remarkidega kirjeldanud tegelaste välimust? Teada on, et näidendi kirjutamisel pidas ta igas rollis silmas mõnda konkreetset näitlejat.

Mõtlesin kogu aeg, miks see kõrts just niisugune on tehtud, milleks need lauad? Kui lõpuks lauad üksteise peale tõsteti, taipasin, et see on rong, aga siis hakkasin kahtlema, sest võib-olla pidi see olema hoopis pikk-pikk sammastega koridor? Või hoopis narid vangilaagris?

"Meie, kangelased" on jälle üks nendest etendustest, millest tegelikult parema meelega ei tahakski rääkida. Tekkinud ja ikka veel tekkivad mõtted tahavad olla enda sees ja panevad janunema mõne muu Lagarce'i tüki lavastuse järele. Kindel on, et Linnateatri lavastus on kohustuslik kõigile, kes armastavad head teatrit, ja kõigile, kes armastavad suurt kirjandust.