laupäev, 30. aprill 2011

Võlgu elamise võlu ja valu

Paks punane sameteesriie avaneb ja peegelsileda põranda ääres on Veneetsia. Hakkasin peaaegu uskuma, et kohe-kohe näen gondlit, laulvat gondoljeeri ja toretsemist. Gondel ja gondoljeer jäid tulemata, aga Marcuse väljak pöörles ja pöörles, doodžide palee seinad rääkisid vaid küllusest, kui aus kaupmees pidi südamest ilma jääma. Väga äge lavakujundus! Sellises kohas on Hendrik Toompere jr lavastanud nüüd William Shakespeare'i "Veneetsia kaupmehe" uustõlke põhjal "Võlanõudjad".

Shakespeare'i näidenditele kohaselt on nüüdki laval hulk näitlejaid, kellel on igaühel vaja täita kõigepealt oluline roll tausta lahtirääkimises. Lavastus on alles värske ja võib-olla vajab pisut sissemängimist, sest esimene vaatus kippus venima. Võlguvõtmine on lahke võlausaldaja ja käendaja abil lihtne, eriti kui seda tehakse armastuse nimel. Paljudel ikka kohe mingi hea äriplaan tagataskust võtta on või kes see ikka ohtu näeb, kui kõik ümberringi niikuinii võlgu elavad? Tuttav lugu lähiminevikust. Vaevalt et praegugi midagi muutunud on. Külm dušš jahutab veidi ka aju ja mitmekümneaastaseid laene vist enam nii kergesti ei võeta ega anta.

"Võlanõudjates" palub noor mees armastatud neiu südame võitmiseks sõbralt laenu. Kaupmehest sõber peab pöörduma juudist pankuri poole. Laenuvõtmise hetkel ei oska keegi arvata, et tagasimaksmisega tekib probleeme. Seetõttu tunduvad täiesti tühised laenuvekslis olevad laused, mida rakendatakse makseraskuste korral. Pankuril tekib võimalus koorida vaeselt käendajalt ehk noormehe sõbralt seitse nahka ja seda ta muidugi naudinguga teha tahabki. Nagu meie endi lähiminevikus jääb ka nüüd hoopis pankur süüdi. Järeldus: võlgu elada on normaalne.

Kui esimeses vaatuses pani kujunduses kasutatud liikuv pilt pea ringi käima, luues niiviisi väga tõetruu pildi justkui eluruletilaual pöörlemisest, siis teises vaatuses on ihule kõige lähemal oma nahk. Selle päästmisega on kõigil palju tegemist ja kiire kah.

Kuna laval näeb palju näitlejaid, siis nende kohta ka paar sõna. Väga-väga hea rolli teevad Jan Uuspõld ja Marta Laan. Uuspõld on minu meelest lihtsalt võrratu ümberkehastuja ja ma ei tea tal tõepoolest mitte ühtegi ebaõnnestumist. Kui Marta Laan oli oma uhkes kleidis ehk liiga tavaline, siis kohtus juristina ületas ta küll kõik ülejäänud nii, et doodžide palee seinad värisesid ja auväärt perekondade pead pidanuksid austusest kummarduma. Mait Malmsten oli samuti väga hea ja Kersti Heinloo tema tütrena ehe rikka perekonna ärahellitatud võsuke. Merle Palmiste toatüdrukuna meeldis ka väga. Läbimõeldud tasakaalus kõrvalosa. Ülejäänud olid kas episoodilised tegelased või loole värvi lisavates kõrvalosades. Aa ... ei! Unustasin ära Bassanio ehk Hendrik Toompere jr jr ehk mehe, kelle pärast kogu jama üldse juhtus. Natuke kahju, et üks olulisim lüli liiga nõrgaks jäi. Ühest küljest jäi mulje, et Bassanio ei saanud lõpuni päris täpselt aru, mis tema pärast juhtuda oleks võinud (loe: see õnnestus hästi), teisest küljest ei olnud aga Bassanio armastus Portia vastu ehe (loe: see ei õnnestunud hästi). Nii et lõpuks mängis toatüdruk (Merle Palmiste) Portia ja Bassanio armuloo efektse peretüli kujutamisega väga lihtsalt üle.

Shakespeare on ajatu ja alati hea. Toompere lavastus on paljukihiline ja terav. Võlgneme selle eest, mis meil praegu on, tänu möödunud aegadele ja eelnevatele põlvkondadele, ja meile meeldib ju nii.

Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel

Ärge ehmuge lavastuse pealkirjast! "Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel" on praegu kindlasti üks paremaid Draamateatri suure saali lavastusi. Päriselt ka. Olgu see kohe sissejuhatuseks ära öeldud, sest tegelikult on kurb, kui nii hea, vaid mõned kuud mängukavas olla jõudnud lavastuse puhul on saal etenduse ajal pooltühi. Sel kevadel on veel ainult üks etendus.

Riina Degtjarenko on loonud äärmiselt tõetruu kujunduse, sest lavale laiali seatud võrkudest ja laevatükkidest haistab ehedat rannaelu. Tekkis lausa Kihnu-igatsus, sest näidendi tegevus algab Kihnu saarelt, räägitakse kihnu murret, käiakse merel ja minnakse merele. Kusagilt peab kihnlane raha saama, kui kiviklibune maatükk seda ei anna.

Meri on meeste päralt ja elu laevas suletud territooriumil. Põgeneda ei ole sealt kuhugi, on vaid vaja leida viis, kuidas endaks jääda. Kuidagi tuleb kohaneda. Tagatipuks tuleb olla nagu üks mees, sest ega meri nalja mõista. Igavuse peletamiseks ja lohutuseks voolab viina nii laeval kui ka rannas palju. Jutt hakkab jooksma, ka eesti mehel. Nii saab "Hirmsast veretööst Läänemerel" jutuvestmise tükk, kus igal meremehel on rääkida oma lugu, kirjeldada teed, kuidas tema on siiski endaks jäänud. Näiteks räägib pootsman (Ain Lutsepp) värvikalt, kuidas ta eri sadamates on kakelnud, üks madrus (Tõnu Oja) räägib tuulevaikuses kannatamisest ja rottidest. Nooremad meremehed istuvad ja kuulavad ja panevad kõrva taha. Tõnu Oja rotiloo kuulamise ajal tuli mul järsku meelde esietendusel juhtunu.

Villem Tuuni näidendi ajendiks on tõestisündinud lugu, kui purjekale "Johannes" läks tööle Kihnust pärit noormees Jaan Umb. Lavastuses mängib Umbi Lauri Lagle, kellele on see roll justkui loodud. Umbi süüdistati varguses ja kiusati seejärel merel igal võimalikul moel taga. Umbi eristas laeva ülejäänud meeskonnast kindel soov merekooli minna. Enamik eesti meremehi olid tollal isehakanud meresõitjad, kes ei osanud keeli, ei tundnud seadusi ja kellel tõmmati seetõttu võõrastes sadamates kergesti nahk üle kõrvade. Selleks palgati laevale sageli eraldi kapten. Nn lipukaptenit kehastab Draamateatri lavastuses Taavi Teplenkov. Tema lätlasest kapten ja teiste meest suhtumine lätlastesse meenutab kangesti Nüganeni "Tõe ja õiguse" 2. osa lätlast Mauruse koolis. Umbi ja lätlase rollid on selle lavastuse superrollid.

Randa jäävad maha naised: Jaan Umbi ema Madle (Ülle Kaljuste) ja pruut Liis (Kersti Heinloo). Nemad on tõelised Kihnu naised, räägivad kihnu keelt ja ootavad mehi.

Lõpussteenis ühtaegu taevas sirav täiskuu ja tihe vihmatasu jäävad küsimusena õhku rippuma. Täiskuu õhutab hulludele tegudele, (vihma)vesi peseb patust puhtaks. Umbil oli vast põhjus, tema kiusajatel oli vast oma põhjus. Rotiloo jutustamise ajal puhastas kapten Umbi haava piiritusega ja sidus rätikuga kinni. Vägisi tuleb tahtmine asi ikkagi kokku võtta sellega, et nii meheks pekstigi. Et mõni mees peksuga meheks ei saa, oli võib-olla sajand-paar tagasi liiga keeruline mõista.

neljapäev, 28. aprill 2011

Varastatud oranž jalgratas

On küll tähelepanuväärne, kui üks lastelavastus nimetatakse teatriliidu aastaauhinna nominendiks koguni kahes kategoorias. Igatahes pidas žürii Draamateatri "Varastatud oranži jalgratast" meeles nii Salme Reegi auhinna kui ka sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhinna puhul. Esimese puhul peeti silmas Harriet Toompere "särava ümberkehastumisega rolli" ja teise puhul Ardo Ran Varrese originaalmuusikat ja muusikalist kujundust.

Ingomar Vihmari lavastuse aluseks on Mika Keräneni samanimeline lasteraamat-krimka. Tegevus toimub Tartus Supilinnas. Minu Tallinna-lapse jaoks on Supilinn linnaosa nimena ülijabur. Ta pole seal mitte kunagi käinud, pole vist isegi läbi sõitnud, aga see koht tundub tema jaoks hirmus põnev olevat. Tükk aega tagasi tegi endale selgeks, et tänavatel on seal kõigi selliste aedviljade nimed, mida saab supi sisse panna. Mina tean Mikat ülikoolipäevilt. Mäletan, et ta oli väga lahe. Tema lasteraamatuid, sh "Varastatud oranži jalgratast", ma lugenud ei ole, aga Draamateatri lavastuse põhjal julgen väita, et see on nagu Eesti "Kalle Blomkvist", elu Supilinnas on nagu Bullerbys.

Loo võib lühidalt kokku võtta nii: tädi Irale külla saabunud belglasest professor Angelolt varastatakse oranž jalgratas, millega viimane oli plaaninud sõita mõne päeva pärast Viljandi Folgile. Politsei asub ratast otsima ja palub appi kohalikud lapsed. Et asi põnevam oleks, luuakse salaselts ja võetakse appi digitehnika.

Näitlejatööd eesotsas Harriet Toompere Mariga on kõik väga head. Ehk ainult Brita Vahuri tädi Ira rollis võinuks olla pisut enam sügavust. Ta sai mängida jälle lihtsalt ilus olemist. Hoopis kummaline asi oli aga kavalehega. Nimelt oli kavalehel märgitud ka Mari-Liis Lill. Istusin saalis ja murdsin aina pead, et kas Sadu rollis ei ole tegelikult Mari-Liis või mängib ta nii hästi, et ma konkreetselt ei tunne teda ära ... No aga hääl? Draamateatri kodulehelt selgub, et Sadu osas võib olla ka Katariina Kabel. See oli Katariina! Olgugi et lastelavastus, aga kavaleht võiks olla täpne.

Täiskasvanud vaataja jaoks on selles lavastuses minu meelest parim stseen esimese vaatuse lõpus, kui belglane kitarri tinistab ja valges kleidis eesti neiut eestlaste lemmiklauluga lummab.

Liina Undi lavakujundus on lastelavastusele kohaselt tõetruu. Laval on kõik nagu päris. Ka jäätis, mida lapsed (loe: näitlejad) söövad, on päris. Rääkimata kostüümidest ja tõepoolest igal hetkel välja paistvast mängulustist. Algklassilastele tungivalt soovitatav lavastus! Täiskasvanuna oli omaette põnev enne etendust ja vaheaegadel teatrimajas avanenud pilt, sest kogu maja oli ju klassitäite kaupa neidsamu algklassilapsi täis.

"Vihmamees" ja Vanemuine Tallinnas

Esimese vaatuse lõpus oli ainult üks mõte: mitte midagi ei ole muutunud, Vanemuine on Vanemuine. Ei ole draamalavastuste puhul abi ka väljamaisest muusikalilavastajast Georg Malviusest. Ma ei usu, et põhjus oli gastrolletenduse võõras mängupaigas. Mulle lihtsalt ei meeldi niisugune teater. Mulle lihtsalt ei meeldi Vanemuise draamatrupp. Kindlasti paljudele meeldib, aga mulle ei meeldi. Asi ei ole selles, et Vanemuises poleks häid näitlejaid. On küll, aga draamateatril, mida seal tehakse, on justkui kopitusehõng küljes. Meenuvad ajad, kui käisin Tartus keskkoolis ja kui suure maja saal oli enamasti tühi. Piletit ostes soovitasid kassatädid alati osta pileti rõdule ja minna tegelikult alla saali vaatama.

Tegelikult nägin Vanemuise draamalavastust viimati 2009. aasta algul. Kuigi olen viimasel ajal üldse vähe eesti teatrisse sattunud, olen pidanud ka tunnistama, et Vanemuise draamarepertuaaris ei ole midagi nii paeluvat, mille pärast Tartusse teatrisse sõita. Tuleb loota, et need vähesed mind huvitavad asjad on "õigel" ajal külalisetendusena Tallinnas.

"Vihmamees" tundus üle pika aja olevat just selline tükk, mida tahtsin väga näha. Kuni sain esmaspäeval Vene Teatri saalis aru, et mitte midagi ei ole muutunud. Karjuvale ja ropendavale Kütsarile anti alustuseks talumatult palju lavaaega. Autisti mänginud Aivar Tommingas suutis ta esimese vaatuse teises pooles oma tipptasemel mänguga siiski maha rahustada. Läksin vaheajale kurvalt ohates, et mitte midagi pole muutunud, aga kannatame ära, sest juba hakkas looma.

Kahjuks muidugi oli Kütsar saanud vahepeal hinge tõmmata ja hakkas teise vaatuse alguses jälle karjuma. Kas keegi, palun, võiks talle öelda, et talle ei sobi karjumine? Suur kena mees ei pea ennast tegema suuremaks. Mõjub niisamagi. Pettumuse, mure, masenduse väljendamiseks on muid vahendeid peale karjumise ka.

Margus Jaanovits arstina oli nagu ikka hea. Marika Barabanštšikova mäng ei veennud kuidagi, et tema osal selles mängus üldse tähtsust oleks. Kõrvalosades olid Maarja Mitt ja Robert Annus. Maarja oli tore, aga Roberti rollidest õnnestus minu meelest ainult dr Martson.

Kokkuvõttes võinuks autisti kehastanud Tommingas monoetenduses soleerida, võttes appi mälu, mis ei lasknud mitte midagi unustada. Oleks pääsenud lavastuse võrdlusest kunagise menufilmiga ja muusikalilikest trafaretsetest võtetest, mida Malvius valdab. Võib-olla peaks Vanemuine panustama korralikku dramaturgi? Hulk raha eksklusiivsete litsentside ostmisest jääks alles ja heade mõtete linnast tuleks häid mõtteid tulvil lavastused. Niisugust teatrit nagu praegune "Vihmamees" tehti Tartus paarkümmend aastat tagasi.

Veel paar kerkinud küsimust. Las Vegase kasiinos "Viva Las Vegast" kuulata on veider. See on minu arvates tüüpiline muusikalivõte. Võib-olla tehakse niiviisi osale publikust asi puust ja roosalt selgeks? Ja miks Raymondi riiulis olevad raamatud pidid üleni valged olema?

Mulle meeldis kujunduses kasutatud klaas (või oli see plastmass?). See kirjeldas veenvalt haavatavust ja oli samas justkui sein tegelaste ja maailma vahel. Olid ju vennad ammu-ammu vaid läbi akna teineteisele lehvitades lahku läinud.

kolmapäev, 27. aprill 2011

Üks pelgupaik

Olin enne Artise kinosaali sisenemist näinud "Pelgupaiga" (Le refuge) plakatit ja lugenud läbi ka filmi sisututvustuse. Sisu tundus etteaimatav, sest millest ikka võiks rääkida film, kus heroiinisõltlasest noor naine on rase ja tema juurde tuleb elama veel ka endise boyfriend'i homoseksuaalne vend ... Nii et pigem ei oodanud ma eriti midagi.

Meespeaosas on prantsuse laulja Louis-Ronan Choisy, kellest ma polnud seni kuulnudki, kuid kes on teinud "Pelgupaigale" ka muusikalise kujunduse, laulab korra laulu, millesse ma olen nüüd jäägitult ära armunud.

Filmi algusstseenid on minusugusele õrnhingele päris rasked taluda. Suurel ekraanil suures plaanis süstivad narkomaanid kujutavad seda reaalsust, mida ma ei tunne. Mees on lugupeetud ja jõuka suguvõsa võsuke, naine tavaline keskklassi esindaja. Perekond on mehesse pärast selle suhte algust jahedalt suhtunud ja kui ema nüüd korterit võimalikule ostjale tutvustama tulles leiab eest narkootikumide üledoosi tagajärjel surnud poja, püütakse poja pruudiga kõigele viisakalt ja külmalt joon vahele tõmmata. Nagu ikka, on luukered ka lugupeetud perekonna kappides. Väga suure kolinaga neil välja kukkuda ei lasta, sest pruut ehk Mousse, keda kehastab Isabelle Carré, sõidab koos kõhus kasvava lapsega kaugele vanasse maamajja elama. Sealt endise poiss-sõbra vend, keda mängib Choisy, ta möödaminnes leiabki.

Mõlemas maailmas (pimedas suurlinnas ja valgusküllases, taustal imekaunid mäed, mereäärses külas) on Mousse'i elukohad justkui pelgupaigad, kus inimeste eest varjul olla. Pelgupaik on ka ta lapsel, kelle ta otsustas arstide soovitustest ja lapse isa perekonna nõudmisest hoolimata alles jätta. Mousse kujutles, et ajapikku õpib ta armastusest surnud boyfriend'i vastu ka last armastama.

Nende noorte suhtumine ümbritsevasse ja inimestesse on pealtnäha üllatavalt eluterve. Nad on ilmselt keskmiselt sallivamad, aga lõpuks selgub ikkagi, et see on vaid pealtnäha nii. Filmi lõpp on väga-väga kurb, sest kõik peavad jälle hakkama otsima pelgupaika. Keegi põgeneb, keegi ei saa põgeneda. Väga-väga hea film, mis kinnitas, et tegelikult ikka pole häid argumente, miks homodel ei võiks olla lapsendamisõigust.

teisipäev, 26. aprill 2011

Hariv "Rio"

Hollywoodi multikatööstus on leidnud suurepärase viisi, kuidas teha multikaid nii, et need oleksid sisu poolest tõesti tähelepanuväärsed. Algust tegi "Autod" , mille linastumise järel olevat 66. maantee USAs ülipopulaarseks muutunud. Jätkas "Üles", millel on praeguse menufilmi "Rioga" arvestatav hulk ühiseid jooni: mõlemas filmis viiakse lapsed imetlema Lõuna-Ameerika loodust ja mõlemas on üks peategelane esialgu nohiklik raamatukoi. Didaktika missugune, sest keskkond on maailmas teema number üks ja teadmishimu tuleb tänapäeval propageerida kõikvõimalike turunduslike ja mitteturunduslike võtete ja vahenditega.

"Riot" reklaamitakse kui filmi "Jääaja" tegijatelt. "Jääajaga" ei ole sellel filmil midagi pistmist, kuid "Rio" on selge näide, et tänapäeval ei ole multikate tegemisel mingi probleem enam tohutu värvipaleti kasutamine ja pidev kõige liikumine. Rio de Janeiro sambakarnevali melu algab kohe filmi alguses, kui kirevate lindude ja muude vihmametsaloomade tantsu kujutatakse nagu kaleidoskoobi klotside liikumist. Imeilus ja väga lõbus. Sambarütmis.

Film väljasurevat liiki esindavast sinisest aarast kulgeb 2/4 taktimõõdus. Algab see kinni püütud linnupoja autokastist väljapudenemisega lumises Minnesotas. Linnupoja leiab väike tüdruk, kes otsustab tema eest hoolitseda, kasvatab ta üles ja paneb nimeks Blu. Kui mõlemad on ohtralt tarkust kogunud, tuleb mängu armastus ja reis Rio de Janeirosse.

Rio de Janeiro on lihtsalt imeilus linn! Juhtuda võib seal küll hirmsaid asju, aga jääb mulje, et see kõik käib asja juurde ja lihtsalt sobib Rio de Janeirosse. Filmi loojad ei ole ära unustanud ka portugali keelt, mis annab filmi sügavusele ja läbimõeldusele ainult kaalu. Vahva film, milles eestlase jaoks on lisaks värvirohkusele kaugete maade näitamise tõttu topeltkogus eksootikat.

esmaspäev, 25. aprill 2011

Tänapäeva "Madame Bovary"

Von Krahli Teatri "Madame Bovary" mõjus nagu värskendav sõõm kevadõhku. Flauberti vana lugu toodi vastandite kaudu tänapäeva. Ei-ei, lavastus ei ole helge. Aga rõhuasetused on ülitäpsed ja on ilmselge, et see on lavastus, kus tegijad teavad, mida nad tahavad öelda ja miks "Madame Bovary" peaks just praegu korda minema. Kõndisin pärast etendust kodu poole ja meenutasin kümneid kohti. Üllatuslikult oli terve hulk tekstist pähe jäänud.

Flauberti tekstist polnud lavastusse kaasatud vist küll mitte ühtegi lausejuppi, kuid Emma Bovary võõrasus elik bovarism, mis olevat "selliste inimeste vaimuseisund, kes püüavad "end näha teistsugustena, kui nad on"", oli Mari Abeli kehastuses sedavõrd hea, et väärib aasta pärast teatriauhindade jagamise ajal kindlasti vähemalt äramärkimist. Braavo! Tema kõnd ja olek pidevalt nagu unenäos ja kohkumine, lausa võpatamine hetkil, mil ta sellest unest ärkvele raputati, andis madame Bovaryle justkui uue tähenduse. Mari Abeli Emma on glamuuri ihaldav ja argisust vihkav naine, kes vaimustub meestest, kes oskavad naisi lõbustada. Oma mehele (loomaarst) võib ju (psühholoogi soovitusel) tihket suppi keeta, aga mis see muudab, kui mees ei pane tähelegi, et selle supi juurde on laud uhkelt kaetud. Pealegi pole mees sugugi rõõmus, sest supikogu ostmine ja turul käimine on löönud taksosõidu tõttu perekonna eelarvesse jälle üüratu augu. Lavastuse lõpus satub Emma kogemata mingisse vestlusringi, kus osalised räägivad oma muredest. Üks ei suuda otsustada, kas kasutada edasi Elioni digi-TV põhipaketti või vahetada see hoopis stardipaketi vastu, teine on sattunud üüratupikale jalutuskäigule linnas ja pääseb seetõttu koju alles varahommikul, kui bussid jälle käima hakkavad. Emma mõistab, et ta on vales kohas, kuid soovitab lahkudes jalutajal ikkagi teinekord takso võtta.

Lavastuse tegevus toimub, muide, Tallinnas. Ei mingit Prantsusmaad! Meie oma inimesed, eesotsas provintsiloomaarstiga, lõpetades postiljonist luuletajaga ning kohtutäituritega. Raske otsustada, kes kogu sellest kambast kõige eluvõõram on? Kas glamuuri ja luksust jumaldav Emma? Või tema abikaasa, kellel ei ole midagi peale töö? Või psühholoog, kellel on endal kõigepealt abi vaja? Või luuletaja, kes peab postiljonina töötama vaid leiva lauale saamiseks? Või androgüünseina mõjuvad kohtutäiturid, kellel on piiramatu võim? Igatahes hakkab Emmast selles kambas siiralt kahju.

Kahjuks pidi Emma tunnistama, et kirg on üürike ja kiired võidud ei olegi nii magusad. Ärakasutatuna tehtut ja olnut kirjeldades polnud järel kübetki sellest naisest, kes oli kogu aeg kõike maiset põlastanud. Ja lausa hämmastav, kuidas mängivad selles lavastuses kostüümid. Valge ja sädeleva kõrval on hallid ilmetud paksud kapuutsiga joped.

Mari Abeli osa on niivõrd kandev, et kõik ülejäänud jäävad vaid episoodilisteks toetavateks kõrvaltegelasteks.

pühapäev, 24. aprill 2011

Üsna maailma lõpus

Aastate eest kodust lahkunud Louis naaseb peaaegu 34aastasena koju. Tuleb, et öelda, et ta on suremas. Niisuguse kokkuvõttega algab Louis' jutustus prantslase Jean-Luc Lagarce'i näidendis "Üsna maailma lõpus". Linnateatri lavastuses ütleb seda Priit Võigemast, kes seisab alguses musta ettetõmmatud eesriide-kardina ees, proovides mälupiltide elustamise abil rääkida sellest, mis tema perekonnas juhtus. Kavalehelt jäi mulje, et Lagarce ei tea isegi, millal täpselt lavastuses aset leidvad vestlused aset leiavad. Kas ühe õhtu jooksul, ühe nädala jooksul või on need hoopis killud eri aegadel toimunust?

Uku Uusbergi lavastuse puhul jäin mõtlema, et niisugusel kujul töötab see tükk arvatavasti ainult Linnateatris. Mõne teise teatri repertuaaris kaotaks selline lavastus paari kuu jooksul publikuhuvi või oleks lähenetud tehniliselt teistmoodi. Näiteks võiks mälupiltide kujutamisel kasutada hoopis videot. Linnateatri lavastus on aga soojalt kammerlik, puudutades iga vaatajat väikses saalis väga lähedalt. Arvatavasti tunneb igaüks kas ennast või kedagi sellest perekonnast ära. Korraks mõtlesin isegi, et kas peategelase suremise põhjus on haigus või hoopis ajuti tekkiv elutüdimus, tunne, et aega on liiga vähe jäänud.

Igatahes ei anna ei vend (Indrek Ojari) ega ema (Anu Lamp) Louis'le võimalust üldse rääkida. Arvatavasti meeldinuks neile kõige rohkem, kui ta poleks üldse tulnudki. Nende jaoks on Louis surnud juba ammu ja kohtumine temaga tuleb veel viimast korda ära kannatada, öeldes seejuures välja kõik, mis aastate jooksul on kogunenud. Ja kogunenud ei ole vähe. Vennanaise Catherine'i (Külli Teetamm) kuju jääb ühest küljest segaseks, teisalt aga on ta väga selgelt naine, kes teab, et ei ole elus midagi valesti teinud, kuid kelle elu ei ole ometi kerge olnud. Pidev süütunne sunnib teda kõike selgitama ja põhjendama. Ka näiteks seda, miks nende pojale pandi nimeks Louis. Noorem õde Suzanne, keda mängib Sandra Uusberg, on teistsugune. Ta ei tea vanemast vennast eriti midagi, arvatavasti on Louis'st rääkimine peres tabuteema. Ta tahab ära minna, aga pole seda seni teinud. Elab ema juures. Võib-olla ootas ta Louis'd sellepärast, et see võtaks ta endaga kaasa ...

Kui Louis on jälle lahkunud, tõmmatakse seesama tume kardin ette ja sein endise ja praeguse elu vahele ongi rajatud.

Supernäitlejatööd, mille puhul ma pidin jälle tõdema, et niisuguseid silmi nagu Võigemastil ei ole vist mitte kellelgi teisel mitte kusagil. Aga Lagarce'i tekst on oma raskekujulisusest ja pikkadest-pikkadest monoloogidest hoolimata liiga lihtsakoeline. Kavalehelt võib lugeda:



Vaevu Pariisi tagasi jõudnud, saadab Jean-Luc "Üsna maailma lõpus" teksti teatrikeskusele Théatre Ouvert, nagu alati. Lucien Attoun: "Me olime alati teineteise vastu otsekohesed. Ma ütlesin talle, et seal on liiga palju kordusi, et tekst muutub mehaaniliseks, et see on libe tee, ja ennekõike, et see on karm, sünge näitemäng."



On jah liiga palju kordusi. Mul tekkis tahtmine mitu korda öelda, et jah, sain aru, lähme edasi. Peale selle on lavastuse tempo minu meelest liiga aeglane. Tegevus on liiga staatiline, näitlejad räägivad liiga aeglaselt. Ja kui igal võimalikul juhul selgub, et need tegelased on prantslased, siis ei suuda mina palju prantslasi näinuna kuidagi ette kujutada, et prantslased nii aeglaselt ja peaaegu emotsioonitult oma tunnetest räägivad.

kolmapäev, 20. aprill 2011

Rory Kinnear - National Theatre'i "Hamlet"

Justkui eelmise jutu jätkuks, tõestuseks ja kinnituseks räägib ka üks etendus, mida märtsis nägin. Nimelt National Theatre'i "Hamlet", mille nägemiseks ei olnud vaja minna ei Londonisse ega kinno. Rory Kinnear oli minust vaid kuue pingirea kaugusel!

Pole mõtet rääkida, kui oluliseks, vajalikuks, heaks näidendiks ma "Hamletit" pean, pole mõtet ka mõelda, mitut eri tõlgendust ma sellest tekstist elu jooksul näinud olen. Küll aga on mõtet rääkida sellest, kui kaasaegselt (just kõnetamise mõttes) saab sellele tekstile läheneda. Lavastuse algus on Hamleti relvastatud ja kaitsevärvi riietes sõprade tõttu peaaegu ehmatav, sest tekib oht, nagu võiks Shakespeare'i algupärandist vaid nimi alles jäänud olla. Üsna pea selgub veel, et Hamleti emal on tõsised probleemid alkoholiga ja uus kuningas on kõige ehedam poliitik. Mitte et ma praegu väga hästi seletada oskan, mis see "kõige ehedam poliitik" tähendab. :) Küll aga on nende mõlema osatäitmised (vastavalt Clare Higgins (Gertrude) ja Patrick Malahide (Claudius)) suurepärased.

Natuke võõrastav oli esmapilgul Ophelia, keda kehastas mulatt tütarlaps. Kusjuures Polonius oli tõsine valget verd mees. Täieliku korrektsuse huvides kehastas Hamleti sõpra Horatiot mustanahaline näitleja.

Aga nad kõik mängis üle muidugi Rory Kinnear - Hamlet! Ega asjata öelda, et alles Hamleti roll näitab näitleja headust. Ma ei taha öelda, et Kinneari Hamlet on parim, mida ma näinud olen, aga kindlasti on tema tõlgendus ja kehastumine väärt vaid ülivõrdes kiidusõnu. Lavastus tervikuna on küll parim "Hamlet", mida ma näinud olen. Ja pärast seda lavastust tekkis mul ka julgus ja kindel tahtmine minna teatrietendusi vaatama kinno. On väga-väga raske uskuda, et Briti National Theatre'i repertuaaris oleks midagi niisugust, millele ei saaks panna hinnet "5".

Amsterdami sümfoonikutest

Ilmatuma palju aega on sellest kontserdist möödas. Oli vist millalgi märtsi esimesel poolel. Igatahes oli mul pileteid ostes hirmus suur kultuurinälg ja kõik märgid rääkisid, et nälga annab leevendada ainult mõne kontserdiga. Amsterdami sümfoonikute peale jäin pidama mitmel põhjusel.

Esiteks oli kontsert piisavalt lähedal, teiseks jumaldan ma sümfoonilist muusikat ja kolmandaks oli selle kontserdi ühe osana kuulutatud välja hollandi noore helilooja Michel van der Aa uusima teose "Up-close" ettekanne. Päris esimest korda kanti seda ette vist päev-paar varem Stockholmis.

Kontsert täitis igati eesmärgi, s.t mul oli põhjust pärast tunda, et tegelikult näeb ja kuuleb siinmaal ju palju niisuguseid esinejaid, keda Eestis vist iialgi ei näeks.

esmaspäev, 11. aprill 2011

Vanemuise etendused sel kevadel väljaspool Eestit

12.–19. aprillini toimub Riias Rahvusvaheline Baltimaade balletifestival, kus osaleb ka Vanemuise äsja esietendunud balletilavastus „Casanova“. Etendus antakse 12. aprillil kell 20 Läti Rahvusooperi uues saalis.

Belgia koreograafi David Sonnenblucki loodud „Casanova“ on nii stiili kui muusika poolest ajatu ballett – see on ühtlasi nii barokne kui kaasaegne. Lavastaja ise nimetas Vanemuise balletitrupi esitust parimaks kõigist Euroopas varem etendunud „Casanova“ lavastustest. „Casanovas“ tantsivad Colin Thomas Maggs, Takuya Sumitomo, Ilja Mironov, Nashua Mironova, Mai Kageyama, Hayley Blackburn ning kogu Vanemuise balletitrupp.

***

27. ja 28. mail mängib Vanemuine Soomes Oulu Linnateatris "Puhastust". Oulus antakse kolm etendust: 27. mail kell 14.00 ja 19.00 ning 28. mail kell 19.00.

laupäev, 9. aprill 2011

Linnateatri "Ma armastasin sakslast" New Yorgis

14.-16. aprillini 2011 on New Yorgis Eesti kultuuripäevad.

15. ja 16. aprillil kell 20.00 mängitakse kultuuripäevade raames New Yorgis Tallinna Linnateatri lavastust "Ma armastasin sakslast". Etendused toimuvad mõlemal õhtul American Theatre of Actors (ATA) Chernuchin teatris 2. k 314 West 54th Street (8. ja 9. Avenüü vahel). Lisaks sellele on kultuuripäevade raames võimalik vaadata mitut Eesti uuemat mängufilmi: "Ma elasin Eesti Vabariigis", "Pangarööv", "Vahetus", "Teine tulemine", "Punane elavhõbe", "Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides", "Vasha".