Veider on jaanuarikuus möödunud suve meenutada, aga Theatrumi möödunudsuviseks lavastuseks nimetatud "Misantroop" jäi mul suvel nägemata. Õnneks avanes aasta lõpus uus võimalus. Läksingi esimest korda elus Kadrioru lossi, et see klassikalisest klassikalisem teatritükk saaks lossisaalis reaalsuseks. Molière'i näidend on 21. sajandi hakul naiivsevõitu, kuid ometi on see tekst kõik ajad üle elanud ning inimliku edevuse peegeldajana uskumatult aegumatu.
Lembit Petersoni lavastus jääb meelde eelkõige kujunduse ja kostüümide pärast. Laura Pählapuu kostüümid on õnnestunud ja täpselt nii värvikirevad kui kõrgema seltskonna elu ja inimesed. Kadrioru lossist kujuneb uhkeldava seltskonnaga väga harmooniline salong. Teine oluline detail on tekst, mõjuvõimas ehe värss.
Näidend ise keerleb Célimène'i (Laura Peterson) ümber, kelle ümber keerleb hulk mehi. Nende hulgas ka üks (Alceste, keda mängib Ott Aardam), kes seltskonnas valitsevat silmakirjalikkust silmaotsaski ei salli, ja talle aru pähe panna üritav Philinte (Marius Peterson). Mingil põhjusel on Célimène armutõotust jaganud ka Alceste'iga. Siit saab alguse konflikt, mida tõeline seltskonnadaam Célimène võtab kerge mänguna, olles piisavalt edev ja armastades ennast ja elu sedavõrd, et üks mees ei saa ometi olla mängu ilust kõrgemal. Kõrvaltegelaste ehk ülejäänud meeste näol on tegemist läbilõikega (tagasihoidlikemast kuni kõige edevamani) peene seltskonna kirjust pildist. Jällegi, lavastuses pole ühtki nüanssi tähelepanuta jäetud. Kõige uhkemad ja kõrgimad on seda nii sisemiselt kui ka välimiselt ja kõige leebemad ongi need kõige leebemad. Naisi on veel kaks: Éliante (Eva Eensaar) kui väga leplik unistajalik noor neiu ning Arsinoé (Anneli Tuulik), kes on ilmselgelt kibestunud, aga põhjusega. Tema mängud näivad olevat mängitud. Kelle poole niisugune naine rohkem hoida tahab, on raske öelda.
Siiras hea näitekunsti kogemus väga sobivas kohas. Ei proovi ületada piire, aga lati alt läbi ka ei joosta. Lihtsalt väga hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar