Hardi Volmeri film "Elavad pildid" on nagu "Artist" Eesti moodi. Ütleksin isegi, et nagu Eesti "Artist". See on Eesti filmiajaloo kujutamine Eesti ajaloo kaudu ja taustal või ka Eesti ajalugu filmiajaloolises perspektiivis. Vaata mis pidi tahes, ikka on hea, sest mängus on parimad eesti näitlejad ja ajastutruudus lisab pooltoone ja kunstilist kaalu.
Ühe vanalinnas asuva maja lugu on see ka - üks vana maja (maakleri sõnul 15. sajandi hoone, kui ma ikka õigesti mäletan) on palju näinud ja sealsetel elanikel hakkab eluring täis saama. Helmi (Sandra Uusberg, Anu Lamp, Ita Ever) ja Julius (Priit Võigemast, Tõnu Oja, Aarne Üksküla) kannavad mälestusi ja meie pärandit ning nende eluloo kaudu avaldub meie endi lugu.
"Elavad pildid" on justkui praeguse kultuuripärandi aasta raamteos. Helmi sünnib parun von Strandmanni majja 1908. aastal ja teab vaid, et tema ema oli eestlane - teenijatüdruk. Isa kohta ei tea ta eriti midagi. Selles majas elavad veel saksa noormees Erich ja allkorrusel kinomehaanik Julius. Mõlemad armuvad Helmisse. Filmis kajastatakse 20. sajandi pöördelisi hetki ja perioode. Aga see sajand on ka oluline filmikunsti arengu ja tähtsuse seisukohalt. Filmikunst kui propaganda edastamise vahend on ühtviisi populaarne nii kodanliku Eesti kui ka Saksa ja Vene okupatsiooni ajal.
"Elavate piltide" narratiiv avaneb vaatajale täpselt selliselt, kuhu filmikunsti areng parasjagu jõudnud oli. Sellepärast võrdlengi seda filmi eelviimase parima filmi Oscari võitjaga. Algab tummfilmiga, jätkub propagandafilmi ja möödunud filmiaasta valguses taas ausse tõstetud eesti filmi paremiku peegeldamisega. Lõpeb aga praegu populaarseid teleseriaale ahvivate ainestikuliste võtetega.
Ajad on heitlikud ja kümmekond aastat pärast sajandivahetust tundub kogu maailmas olevat kätte jõudnud aeg, mil möödunud sajandile tagasi vaadata ning seda vähem või rohkem ja kitsamalt või laiemalt kriitiliselt hinnata. Sageli pehmendatakse ja proovitakse naljaga üle olla. Nii ka Volmeri filmis. Roadmovie see pole, aga kajastab nii hästi mu ühte lemmikmõtet, et elu on väga pikk ja selles juhtubki igasuguseid asju. On kohti ja aegu, mil saab südamest ja muretult naerda, ja teistsuguseid kohti ja aegu, mil nutu pole võimalik tagasi hoida. "Elavate piltide" vaatamise ajal oleks nagu ise keegi sellel teel. Ilus ja elus film parimate eesti näitlejatega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar